Me armastasime seda filmi! Mul tekkis kohe kange soov Indiasse minna, nii ruttu kui võimalik. Ma armusin silmapilkselt sellesse soundtracki, selle naispeategelase olekusse ja tema õhulistesse india riietesse. Tuleb tunnistada, et sain sellest filmist romantika-laksu, sellise päris tõsise. Naise ja tema uue armukese vahelised stseenid ja piisavalt palju mõtteruumi jätnud momendid andsidki selle mõnusa koguse romantikat kätte. Olime siin Silveriga ikka õhinas ja vaatasime suurte silmadega, mis edasi saab!
Algul tundus natuke etteaimatava süžeega, kuid hästi mõnus oli fakt, et filmis puudusid täielikud kõiksugused lihtsakoelised juhtumid - mingid autoõnnetused ja mõttetused. Tegelastel olid tugevad isiksused ja kõik toimis suurepäraselt. Lõpp oli viispluss, poolhea-poolnegatiivne-poolmõtteruumijättev. S.o.o.v.i.t.a.n!
La môme ehk La vie en rose ehk Edith Piaf
Alguses olime suhteliselt toolidele naelutatud, scenery oli beautiful (ausõna, ma ei oska eesti keeles rääkida), Piafi näitleja väga meisterlik.
Mida rohkem me vaatasime, seda närvilisemaks muutusime ja seda rohkem toolidel nihelema hakkasime. See filmi tükeldamine mõjus hästi vastikult, igalt poolt imbus meisse sellist sünget masendavat meeleolu, peategelane muutus eemaletõukavaks... Filmi lõpp saabus meile kauaoodatult, meeleldi oleksime kümneid minuteid edasi kerinud, et lihtsalt närve säästa.
Kokkuvõttes - siiski keskmisest paremini välja kukkunud, aga ei midagi meeldejäävat. Iseloomustaksin sõnaga vastik ja masendav. Give me some contrast and brightness, thank you!
Miks ma üldse kirjutan neid lühikesevõitu arvamuspostitusi filmide kohta? Kas sellepärast, et jagada oma suurepärast filmikriitikuiseloomujoont? Nope. Tore ju küll, kui paar sõbrakest tänu minule enda jaoks mõne hea filmi avastab, ent esmajoones kirjutan ma seda ainuüksi iseenese nigela mälu pärast. Nimelt on mul NIGEL mälu! Uskumatu, et see sõna saab inglise keeles mehenimi olla. Nigel...
Anyway. A Good Woman.
Elame praegu Silveriga siin Austraalias linnakeses nimega Townsville, ühe keskealise naise juures, kes muidu on igati sõbralik ja tundub kohati isegi olevat hea inimestetundja ja hingeelu mõistja, aga temal on nimelt hoopis erinev filmimaitse võrreldes meiega. Kuna tal eriti midagi põnevat kunagi teha ei ole (ehk siis loe nii, et ta on hirmus laisk ja lodev), elab ta kusagil unistustes ja vaatab iga päev mitu filmi. Istub kiiktoolis ja vaatab oma viletsat telekat. Ja alatasa tahab ta oma suurepärast filmivalikut meiega jagada - lausa *nõuab*, et me seda või toda geniaalset teost vaataksime. Enamasti on need tõsielul põhinevad, enamasti keerleb kogu film kellegi surma või mingi tapmise ümber. Enamasti puudub filmil midagi ütlev dialoog. Näited: Veronica Guerin, The Brave One. Need on sellised filmid, milledele mina annaksin hinde kolm (10 punkti skaalal), kui sedagi. Mis mõtet on vaadata mingit "põnevat juhtumit", kus keegi alati saab surma? Nii lihtne on panustada mingile death-stoorile, kusjuures nii hale on selle juures kasutada meenutuskaadreid ja lasta samal ajal mingit härdameelset muusikat. Või siis näiteks too esimene näide, Blanchett mängis mu meelest nii kohutavalt närviliselt, tegevusliin muutus nii kiiresti, et polnud võimalik rahulikult mitte midagi nautida, koguaeg pidi aju meeletult pingutama ja samal ajal tundma mingit vastikut ängistustunnet. Üleüldse, misiganes film on negatiivne ja teeb argielu tragöödia topelt-traagiliseks, on minu meelest väärtusetu. Saan halba energiat niigi iga päev meediakanaleid pidi, milleks veel selliseid filme vahtida?
Niisiis. A Good Woman. Ma pean tunnistama, et ehk polegi ma kõige objektiivsem seda filmi hindama, sest teatavasti olen ma Scarlett Johanssoni salafänn, peagi olen vist kõiki tema filme näinud. A Good Womanit nautisime me Silveriga mõlemad, mis sest, et esmapilgul võib vanaaegne element klišeeline tunduda. Mingid "OMG"-elamust polnud, aga dialoog oli täiega nauditav, stiil oli puhas, kunstnik oli teinud väga head tööd. Kõik elemendid (vabandust, kordus, maeisaanohh) omal kohal ja olemas... No olgu, Scarlett on tõepoolest peaaegu alati samas rollis, mistahes film see tal on, armas seksikas blondiin, seekord siis oli tal vähemalt moraali kah! Mmhh... Ausõna, soovitan kõigile, kes armastavad sooje ja lihtsaid filme. Tunne oli, nagu oleksin söönud ära mingi hea kommi. Aga ainult ÜHE!
The Majestic. Another Jim Carrey serious-film. Mulle NII NII NII meeldib Jim Carrey tõsistes osades. Juba "Eternal Sunshine of the Spotless Mind"'is võlus ta mind oma suurepärase näitlejaoskusega, aga selles filmis oligi põhimõtteliselt ainus, mis mind toolile naelutas, tema meisterlik näitlemine. Ma ei tea, mis see täpselt on, can't put my finger on it, aga kaldun arvama, et ta haldab oma näoilmeid lihtsalt nii meisterlikult, ei midagi üleliigset. VÄGA inimlik! Ma ei suuda ühtegi teist näitlejat leida sellist, kes oskaks nii inimlikult olukordadele reageerida. Kümme pluss!
Küll aga sakkis see film muus osas, algus oli paljulubav, vaatamata aeglasele tempole oli filmis piisavalt palju müsteeriumit ja segadust, tõotas tulla midagi sürreaalset ja geniaalset... aga mida lähemale lõpule... seda unisemaks ma muutusin. Lõpu magasin täielikult maha - Silver jutustas pärast ja vandus, et küll oli sitt film. Ei mingit puänti. Oeh. Ei soovita eriti vaadata... Kui välja jätta Jim Carrey (ja tegelikult ka teiste näitlejate) puhas näitlejameisterlikkuse jälgimine. I say... 5 points.
Ehk The Counterfeiters. Ohoh, 2007. aasta film? Päris hea. Ühesõnaga, saksa film, vaatasime teda Silveriga mõned head päevad tagasi. Tuleb tunnistada - väga nauditav natsiteemaline teos. (Muideks, lugesin üle oma FRIDA postituse ja sain aru, et sõnale "film" tuleb tingimata paar sünonüümi leida, väga vastik korduv sõna.)
Ei mingisugust üleliiast vägivalda, hoopistükis teise nurga alt lähenetud - näidatakse neid, kel koonduslaagris teiste ees eelised. Nimelt suurepärased võltsimisoskused ja trükkimiskogemused. Natsid soovivad valeraha, eriti inglise naelu, sest teine maailmasõda on lõppemas, Saksa riigil on rahavarudega nigel olukord ja on tarvis kuskile investeerida. Naturaalne, head näitlejad, hea vaheldus Hollywoodist.
Mulle igatahes meeldis too film pea kõige rohkem nendest, mis viimasel ajal nähtud. Pealegi - põhineb tõsielul, always a plus. I give 8 points. Lovely.
Selles suures tööootamises ja väikeses ahistavas vangistusetundes oleme hakanud Silveriga taas filme vaatama. Laenutame filme sellisest kohast nagu Blockbuster's, seal pole küll maailma parim videovalik, ent suhteliselt soodne tehing. 10 dollari ehk saja krooni eest näiteks saab 7 vanemat väljalaset.
Esimene sellise diili film sattus meil olema Frida, jutustus mehhiko maalikunstnikust Frida Kahlost ning tema kannatustest.
Filmi lõpus sain aru, et olen seda filmi ka kunagi varem näinud, usutavasti ETV-st, aga ainult filmi lõppu. Sestap lõpu ära tundsingi, ma eeldan.
Igal juhul, väga kaasahaarav vaatamine, filmi alul kartsin, et saab olema pisut igav "kunstipärane" film, sest Frida dialoogid sõpradega ja tolle tulevase abikaasa (kas ma tõesti olen nime juba ära unustanud? Tüüpiline.) vahel olid igavad ja mittemidagiütlevad. Aga trolley-stseen kullaga oli kuldaväärt. Vaheklipid maailmast, kuidas Frida seda võis näha, täiesti hindamatud... Traagiline ja meeldejääv. Mõnus Mehhiko hõng, värvid, passioon.
Loved it.
